NB! Alljärgnev on külalisautori poolt kokku seatud, kuna mina veedan hetkel aega täringuid visates.
Tänapäeval pole just palju filme, mida julgetaks teha must-valgena. Kas või pooleldi. The Giver seda julgeb ja kusjuures väga ei häirigi. Natuke peab harjuma.
Muidu tegemist siis klassikaise sci-fi filmiga, mis algab täpselt nagu Divergent, olles sealjuures samal aastal välja lastud. Olgu tegemist juhuse või ahvipärditsemisega, olgu mainitud, et mõlemad teosed on välja lastud raamatu baasil, sealjuures mõlemad The Giver aastal 1993 ja Divergent aastal 2011. Mõlema puhul on olnud tegemist lasteraamatuga ning sisu kohandatud noortepärasemaks. Näiteks peategelastele anti The Giveris hea mitu aastat juurde.
Üldiselt paneb film mõtisklema asjade üle, mis meil on: emotsioonide, naudingute ja värvide. Ja selle üle, kuidas me kõike nii iseenesest mõistetavana võtame. Samuti, kui julmad me sealjuures olla võime. Ja palju muid väikeseid ideid ka.
Film ise on põhimõtteliselt põgus pilguheit omapärasesse tulevikuühiskonda, kust inimestelt on võetud kõik, mis võiks neid juhtida negatiivsuseni, eriti sõjani. Ehk siis emotsioonid ja sealjuures ka head. On lihtsalt neutraalne hall maailm jäänud. Tehakse asju, teadmata või mõtlemata. Filmis antakse inimestele ülesandeid, mida nad neutraalselt heal meelel täidavad ja kõik on...õnnelikud? Ei, pigem, ma ütleks neutraalsed.
Kui teile meeldis Divergent ja meeldib sci fi, siis tasub vaadata. Olgugi, et ilmselt on see raamatu kõrval põgus pilguheit. Samas aga mõnus pilguheit siiski.
JS 2015
0 kommentaari:
Post a Comment