Don Jon (2013)

Aasta: 2013
Eelarve: 6 miljonit dollarit
Sisse tõi: 30 miljonit dollarit

Osades: Joseph Gordon-Levitt, Scarlett Johansson (ohh ta on nii ilus)

Pornosõltlane leiab naise, kellesse ta armub ja loodab ehitada tugeva suhte ja sideme. Kahjuks häirib naist mehe pornosõltuvus ja nad lähevad lahku. Kas nende jaoks on olemas õnnelik lõpp ilma Pornhub.com-ita?

Film tundub enam-jaolt meestele orienteeritud, kuna on rikastatud ohtrate seksi- ja pornostseenidega. Nalja saab ja Josephi roll on imeline. Mina soovitan!

The Hunger Games: Catching Fire (2013)

Aasta: 2013
Eelarve: 140 miljonit USA dollarit
Sisse tõi: 736 miljonit USA dollarit

NB! Alljärgnev on koostatud külalisautori poolt, kuna mul on liiga palju tegemist filmide vaatamisega ja stuff...

Mõlemad Hunger Games'i filmid on toonud tänaseks päevaks sisse kuskil 700 miljonit dollarit. Esimene film oli väheke odavamalt tehtud, teisele kulutati natukene rohkem – no nii 50-60 miljonit dollarit rohkem – ei tea, kas need änksid rongi sisustused jms maksid nii palju teises filmis?

See selleks, Catching fire on põnev film küll, mis jätkub umbes sealt, kus esimene osa lõppes. Põnevust on lisatud räigelt ebaõiglaste stseenidega, et sind ikka mõjutada – vaadake, kui pahad need pahad on! Nii ebaõiglane, et nad selle onu maha lasid! Kuidas nii saab!

Teatavaid assotsiatsioone tekkis muidugi Orwelli 1984’ga ja meie oma Nõukogude Liiduga, kus sarnast debiilset ühiskondlikku korda näha võis, mida filmis värvikalt kirjeldati. Mis pani mind mõtlema, et mida edasi areneb ühiskond ning tehnika, suureneb vahe rikaste ja vaeste vahel, seda kergem on ju rikastel vaeseid ohjes ja just sellises ühiskonnakorras hoida, kas pole?

Ma ei tea, kuidas teistega, kuid mulle igasugused tuleviku/tulnukate/ebareaalsete riikide kirjeldused meeldivad – lihtsalt näha, milliseid toredaid ja koledaid asju inimese aju võimeline on välja mõtlema – ja kinost lahkudes tead, et see polnud reaalne elu ja ongi hea kerge olla. Igatahes siin filmis olid need vaatajale üsna värvikalt ette manatud, et ikka filmi miljöö kuvamine ka huvitav oleks – et sa kohe aru saaksid, et jah, sa vaatad hittfilmi.

Teine asi, mis kogu selle kujutatud maailma juures tegelikult hea on, on see, et kuigi varasemalt on ka olnud filme, kus kari inimesi asetatakse saarele, et me nüüd filmime ja tapke üksteist ära (nt The Condemned), siis mingisugust „kordusefekti“ ei teki, kuna film on üles ehitatud ikkagi päris meisterlikult.

Full HD nibusid kõigile!

Näitlejatöö üle kurtma ei pea, tegelased on sellistele eepilistele teostele omaselt üsna selgelt välja joonistatud – head on mõnusalt head ja pahad nii nõmmarilt pahad. No ja siis paar tegelast on tehtud sellised, kelles sa peaksid üllatuma, kahtlema või mõistma nende sügaval peidetud inimlikkust – noh, et näidata – näete, me tegime karakteritega kõvasti tööd. Tegelikult ikka ei teinud küll, aga sellise filmi puhul pole see häiriv.

Film on pikk (nagu minu ülevaadegi), kuid seda väga tähele ei pane, kuna see ongi tegelt ka põnev ning jaotub siis taaskord sarnaselt, nagu esimene film: sissejuhatus ehk siis olukorra tutvustamine (mis oli üsna suur osa), näljamängud (mis oli vist veidike lühem kui esimeses osas) ja niiöelda lõppsõna (mis oli õige lühike) ja lõppes, nagu ikka sellised seeriad, hopsti põneva koha pealt, et sul oleks, mida järgmised aasta aega oodata ka! 

Almost perfect

Static 2013

Mina soovitan!

Conan the Barbarian (2011)

Aasta: 2011

Peaosas: Jah, Arnoldit te siin ei näe ja isegi mitte väikse sekundilise rollina. Peaosas on Jason Momoa ja kaasa teeb veel posu ülejäänud mõttetuid näitlejaid.

Eelarve: 90 miljonit USA dollarit

Sisse tõi: peaaegu 49 miljonit USA dollarit

Mis sel filmil viga on? See film algab ilusalt ja eepiliselt. Ahvide planeedi ainus osatäitja, kes meiki ei vajanud (Ron Perlman), on siis meie peategelase isa kes saab surma ja nooruke Conan asub kätte maksma. 

Kogu algus ja see areng poisist sõdalaseks tundub olevat nagu hästi välja töötatud idee ja võinuks olla eepiline suurteos. Kahjuks aga rikub kogu filmi veider dialoog ja kohutavalt pikaks venitatud lõpuheitlus. Suureks miinuseks tooks välja ka filmi üleüldise tumeda tooni, kus näiteks keset päeva on täiesti pime. Nii tumedaks ka filmi tõmbama ei pea. 

Põhimõtteliselt on see film vaid Jasoni lihaste austajatele, kuigi originaalis on Arnoldil suuremad. Mina ei soovita.

Couples Retreat (2009)

Aasta: 2009

Eelarve: 60 miljonit dollarit

Sisse tõi: üle 171 miljoni dollari

Osades: Vince Vaughn, Jon Favreau, Kristin Davis, Jason Bateman, Kristen Bell, Jean Reno

Head näitlejad Bora Boral ja suhtenõustamine - mis selle ideega küll valesti saaks minna? Tegelikult keskendutakse siin filmis kohati ebaolulisele ja enamik stseene on sellised, mida sa otseselt näha ei tahaks ja mida võiks paari sõnaga mainida hiljem ägedamate stseenide käigus. 

Bora Bora ilu tuuakse esile ja tegelaskujud on kohati isegi väljakujundatud, aga ikkagi annab see kokkuvõttes tavalise õhtuse komöödia mõõdu välja. Midagi erilist siit te ei avasta. Vaadake läbi, kui pinget pakub. Mina otseselt nüüd ei soovita küll...